David Vseviov: riigireform on Eesti säilimise küsimus
arvamuslugu, 1. märts 2019
Riigi efektiivsemaks muutmine pole pelgalt administratiivse kokkuhoiu küsimus, vaid see annab meile vajaliku reageerimisvõime võimalike suurte ühiskondlike muutuse ajal, kirjutab ajaloolane David Vseviov.
Eesmärgistamata tegevusena pole reformide läbiviimisel iseenesest mingit väärtust. Pigem vastupidi- ebaõnnestunud reformid toovad kasu asemel kahju ning paraku leidub näiteid seda laadi „reformimisest“ ka meie mitte eriti kaugest minevikust.
Seega on reformimisel mõtet ainult sellisel puhul, kui see tegevus on mõeldud mingite konkreetsete probleemide lahendamiseks. Lisaks – ja see puudutab eriti meid kui piiririiki – tuleb meeles pidada, et siinses piirkonnas on stabiilsusel eriline märgiline tähendus. Millest järeldub, et igasugune reformimine peab olema põhjendatud reaalse vajadusega.
Konkreetselt kavandatavast riigireformist rääkides tulebki toonitada, et selle fookuses on nähtav kindel eesmärk: muuta tõenäoliselt väheneva ja vananeva elanikkonnaga riigi pidamine jõukohasemaks ehk efektiivsemaks.
Samas pole riigi efektiivsemaks muutmine pelgalt administratiivne ja kokkuhoiu küsimus. Vajadus muutuste järele pole seletatav ainuüksi elanikkonna vähenemise ja vananemisega, mis juba iseenesest nõuaks riigivalitsemise eriharude vahekorra ümbertõstmist. Riigi efektiivsemaks muutmine tähendab esmajärjekorras seda, et riigil on vajalik reageerimisvõime võimalike ootamatuste puhul. Olgu need ootamatused tingitud kas rahvusvahelisel areenil või riigi piirides asetleidvatest muudatustest.
Ajalooline kogemus on meile õpetanud, et kui riik struktuurina on minetanud igasuguse soovi muutuda, on väga suur tõenäosus, et paratamatult saabuvatel murrangulistel ajajärkudel ei suudeta neile piisavalt kiiresti reageerida, mis võib viia katastroofiliste tagajärgedeni. Seda on näidanud murrangutele eelnenud kümnendid, mis lõpptulemusena viisid nii Prantsuse kui Vene veriste revolutsioonideni.
Kuigi nende murranguliste sündmuste otsesed käivitajad olid erinevad, iseloomustas mõlemat riiki eelnev pikaajaline seisak. Pika perioodi jooksul juhiti riiki nii nagu kogu maailm jääks alatiseks samaks, kõik oleks igavikuline ning riigi juhtimise tasandil puudub igasugune vajadus muudatuste järele. Nõnda polegi midagi imestada, et selle suhtumise tulemusena oli puhkenud keeristorm enamusele riigijuhtidest täielikuks šokiks.
Näitena võib tuua 1913. aasta, kui Vene impeerium tähistas suure pidulikkusega Romanovite dünastia kolmesajandat aastapäeva. Nagu juba öeldud, tundus tollal, et olemasolev isevalitsuslik riigikorraldus on igavene. Seda arusaama ei suutnud muuta ka 1905.-1907. aastate revolutsioonilised sündmused. Kui pinge ja sellega kaasnenud hirm mõnevõrra vähenesid, loobuti koheselt vahepealsetes riigikorralduslikest järeleandmistest. Romanovite võim Venemaal paistis sedavõrd kivisse raiutuna, et isegi Lenin ütles emigratsioonis Šveitsi noorte sotsialistide ees esinedes, et tema põlvkonna esindajad Venemaal mingit revolutsiooni ei näe. Ja seda vahetult 1917. aasta veebruarirevolutsiooni eel. Nagu me teame, ei möödunud eriti palju aega, kui see riik, mis paistis seisvat igavese purunematu monoliidina, põrmu langes. Loodetavasti meid selline saatus ei ähvarda, kuid tähelepanelik tasub ikkagi olla.
Tõsi, Eesti puhul mingist otseselt revolutsioonilisest situatsioonist – mis ühiskonnas tähendab permanentset pingete kasvu – rääkida ei saa. Ehk, siin ja praegu justkui pole karjuvat vajadust riiki reformida. Samas ütleb meile varasem kogemus, et mingid aina kuhjuvad pinged ei pruugi olla esmasel pilgul nähtavad, kuid mõtlevate ja Eesti tuleviku pärast südant valutavate inimestena tasuks üritada võimalikke probleeme ennetada, ise kui mõned neist osutuvad tagantjärele õnneks vaid teoreetilisteks. Minu arvates just seda eesmärki riigireformi ettepanekud teenivadki.
Miks veel on meil muutusi vaja? Sellepärast, et meid ümbritsev maailm pole vähemalt viimase paarikümne aasta jooksul olnud sedavõrd suures muutuste keerises kui praegu. Pole mingit kahtlust, et Euroopat ja ülejäänud maailma haaranud ebastabiilsuse laine ei jäta meid ühest või teisest aspektist lähtuvalt puudutamata. Sellepärast võib asjaolu, kuivõrd efektiivne ja reageerimisvõimeline me riigina oleme, määrata paljuski meie tulevikku.
Riigireformi peamine eesmärk ongi muuta Eesti riik efektiivsemaks, seega ka võimekamaks sisulisteks reageeringuteks uutele võimalikele väljakutsetele. Isegi kui hetkel ei tundu, et mõni suur ja valulike tulemustega väljakutse meid otseselt ohustaks, on alati mõistlikum olla muutusteks valmis, ehk piltlikult öeldes: reformida ennast ise, ootamata, kui seda hakkavad tegema teised või kui me oleme seda sunnitud tegema mingisuguse välise jõu sunnil. Viimane kogemus on meil ju olemas. Seega ei seisne riigireformi eesmärk mitte kitsalt bürokraatliku administreerimise vähendamises, vaid selle eesmärk on tunduvalt laiem. Riigireform on kõigepealt siseriikliku ja välise julgeoleku ning kõige laiemalt ka Eesti kultuuri säilimise tagamise küsimus.
Minu jaoks on riigireformil veel üks väga oluline aspekt. See on küsimus, kuidas on reguleeritud suhtlus üksikinimese ja riigi vahel. Efektiivne riik tähendab ka võimekust reageerida situatsioonidele, mis on analoogilised Abhaasia eestlaste kodakondsusprobleemiga. See konkreetne kaasus on näidanud, kui kohmakaks on meie riik muutunud lihtsate inimlike probleemide lahendamisel. Milleks meile oma riik, kui me ei ole võimelised taolisi juhtumeid hetkega lahendama? Kas see on meile või Brüsselile esitatud küsimus? Seega tähendab minu jaoks riigireform eelkõige riigi lähendamist inimesele, riigi suuremat võimekust ka taoliste üksikinimest puudutavate probleemide lahendamisel.
Kui riigireform saavutab eesmärgi ja toob efektiivselt toimiva riigi inimestele lähemale, siis on see oma peamise ülesande täitnud.