.Riigireformi lähtevisioon järgib Põhiseaduses kirja pandud eesti rahvuse ja kultuuri säilimist läbi aegade kui ülimat eesmärki. Selle eesmärgi saavutamine ja hoidmine läbi sajandite eeldab suutlikkust juhtida ja arendada oma riiki paindlikult ja tõhusalt vastavalt muutuvatele oludele. Eesti kui väikeriik peab olema valmis reageerima mis tahes keskkonna muutustele nii selle keskkonnaga kohandumise kui ka keskkonna mõjutamise kaudu. Eesti peab olema 21. sajandi vääriline moodne väikeriik, mis toimiks tulemuslikult ja oleks ihaldatud koduks nii meie inimestele kui ka ettevõtetele.

Nüüdisaegse riigi kõige olulisem tunnus on võimekus olla strateegiline ja kohandumisvõimeline. Riigid on konkurentsiolukorras, nad võistlevad omavahel suurema efektiivsuse ja parema keskkonna loomise nimel. Väikseks olemise eest preemiat ei maksta ning halastust ei tunta. Lähiajaloo kogemus näitab, et edukad on olnud need riigid (Iirimaa, Holland, Belgia, Kanada, Taani, Uus-Meremaa, jt), kes on olnud avatud ja järjekindlad oma riikluse reformimisel (J. Munkhammar, Reformide teejuht).

Võimekus reageerida kiiresti ja adekvaatselt meid ümbritseva keskkonna muutustele tähendab strateegilist mõtlemist ja tegutsemist nii riigi, ettevõtete kui ka iga üksiku kodaniku tasandil. See eeldab riigilt strateegia ja strateegiakeskuse olemasolu, ning mis veelgi huvipakkuvam, see tähendab ka strateegiate muutmise strateegia olemasolu. Väikeriigil on dünaamilisuse seisukohalt tohutu suur eelis suurriikide ees. Seda eelist tuleb teadvustada, arendada ja kasutada.

Eesti riik ei tohi olla elitaarriik, ta peab olema eliitriik. Nüüdisaegse riikluse mudel tähendab riigi kõigi põhifunktsioonide tõhusat täitmist, funktsionaalset ja paindlikku ülesehitust ning kodanikule maksimaalse avaliku hüve pakkumist, s.o kõrge kvaliteediga piisava avaliku teenuse pakkumist ka vananeva ja väheneva elanikkonnaga riigis. Kuid mitte ainult. Riikluse innovatsioon on tulevikuriigi keskne märksõna.

Innovatsiooni peetakse õigustatult arengu mootoriks ja tagatiseks. Kummalisel kombel peetakse aga innovatsiooni rakendatavaks eeskätt tootmise, tehnika ja tehnoloogia vallas. Selles on viimase sajandi jooksul toimunud määratud arengud. Samas riikluse arendamises ja toimimises ollakse üldises plaanis jäädud pidama Westfaali rahu järgse ja Bismarcki-aegse riigikäsitluste juurde. Innovaatilisust avaliku võimu sisustamisel on leida suhteliselt vähe.

Riigireform ei ole eesmärk iseeneses, ta on vahend Eesti rahvuslike huvide järgimiseks pikas perspektiivis. Riigireform on vajalik selleks, et Eesti Vabariik oleks ka pikemas tulevikus kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.

Praktilisel tasandil on riigireformi eesmärk riigi avaliku sektori, eriti avaliku võimu sektori kulukuse vähendamine, selle efektiivsuse tõstmine, inimeste, sh ettevõtluse, initsiatiivi, vabaduse ja omavastutuse tõstmine ning seeläbi lisavahendite leidmine ühiskonna arenguks, ohverdamata sealjuures riikluse kvaliteeti. Parima tulemuse annab riigireform, mis on saadetud majanduse elavdamise üldtunnustatud meetmetest nagu konkurentsi sisseviimine avalikesse teenustesse ning maksude ja piirangute vähendamine.

Moodsa ja innovaatilise riikluse mudelit ei ole Eestis võimalik edendada ilma riigireformi sisu määratlemata ja seda reformi ellu viimata. Eesti Vabariik on rahva tahtel parlamentaarne riik. Seega, riikluse moderniseerimise lähteallikaks peab olema rahva esinduskogu – Riigikogu. Riigikogu tasandil on vaja kokku leppida vähemalt kolmes olulises küsimuses:

• riigireformi sisu ja mõiste;

• riigireformi eesmärk ning

• riigireformi organisatsioon ja mõõtkava ajas ning ruumis.