Tänane Eesti riiklus on üldiselt hästi toiminud ning selle aluseks olev Põhiseadus on Eestit hästi teeninud. Samas on ekslik arvata, et täna veel toimiv on sobiv, asjakohane ja edukas ka uutes oludes ja väljakutsetes. Eesti Vabariigi tänase avaliku võimu üldpilt kujundati väga lühikese aja jooksul varasema omariikluse kogemuse, senise praktika ja tulevikuriikluse kujutluste pinnalt.Riigiõiguslikust vaatepunktist oli taotluseks nõukoguliku süsteemi eitamine ja sellest eemaldumine. Praegusest olukorrast oli 25 aastat tagasi fragmentaalne ettekujutus. Nüüd on vaja edasise arengu soodustamiseks avaliku võimu organisatsioon ja riigihaldus viia järgmisele tasemele. 

Eesti riik ei ole katki, ta ei vaja remonti. Eesti riik vajab edasiarendust ja nüüdisajastamist, moderniseerimist selleks, et teenida Eesti rahvast tulevikus sama hästi ja veel paremini, kui ta on seda seniteinud. Mitmendat põlve riigirahvana peame olema suutelised rahulikult, ažiotaaživabalt ja kriitiliselt hindama oma riiki ja selle toimimist ning vajaduse korral tegema seda paremaks. Eduka riigi kestlikkuse alus on suutlikkus tuvastada ja tunnistada kitsaskohti oma toimimises ning valmisolek ja julgus sellest lähtuvalt iseennast muuta.

Täna võib täheldada riigivõimude – seadusandliku, täitev- ja kohtuvõimu − tasakaalu hälbimist, mis väljendub täitevvõimu ülepaisutatuses nii ressurssides kui ka mehitatuses ning seadusandliku- ja kohtuvõimu alavarustatuses. Areng on toimunud täitevvõimu domineerimise suunas, mis ei ole Põhiseaduse mõtte kohane areng. Ressursside ja pädevuste liigne koondumine täitevvõimu kätte on küsitavas kooskõlas

parlamentaarse demokraatia, võimude lahususe ja tasakaalu ning vastastikuse kontrolli ja demokraatliku õigusriikluse põhimõttega. Pikemas perspektiivis võib see ohustada põhiseaduslikke väärtusi ja eesmärke, sealhulgas demokraatlikku õigusriiklust ning rahvuslikke huve.

Eelosundatud arengute kaasnähtuseks on Eestis maad võtnud ülereguleeritus, sellega kaasnev bürokraatia, avaliku sektori vohamine ja ülemäärane administreerimine. Otsustusvõim ja kontroll on liikunud paisunud ametnikkonna kätte. Olukorda on halvendanud riigiaparaadis, aga ka avalikkuses ning poliitilises tegevuses juurdunud pime ja põhjendamatu usk (õigusliku) reguleerimise vältimatusesse ja kõikvõimsusesse, piirangutesse ning karistamisse.

Avaliku sektori kulutused mittetootlikule sfäärile on paisunud ja on lähedal taluvuspiirile, mille tagajärjena erasektor ei suuda peatselt enam ühiskonna avaliku sektori ja ühiskonna arengu kulutusi kanda. Eesti vananev ja vähenev elanikkond ei suuda pikemas perspektiivis materiaalselt nii kallist riiki pidada.

Üldine vaba majanduskäive on takistatud rohketest keeldudest ja reeglitest ning haldusvõimu ülemäärasest koondumisest keskastme ametnikkonna kätte. Täheldatav on riigikapitalismi laienemine. Ülereguleeritus ja -administreerimine ning ülemäärane rippuvus avalikust võimust pärsib ka kolmanda sektori vaba ja eesmärgipärast toimimist. Uuringud näitavad, et väiksema avaliku sektoriga riikides on suurem efektiivsus (J. Munkhammar jt).