Riigireform on üldmõiste, tähistamaks riikluse moderniseerimist, sealhulgas ja eriti avaliku võimu moderniseerimist. Moderniseerimise eesmärk on tagada Põhiseaduse preambulis seatud Eesti riikluse kestlikkus ja rahvuslike huvide järgimine pikas perspektiivis. Riigireformiks ei saa pidada jooksvat riigihalduse optimeerimist. Seda tuleb pidevalt teha niikuinii.

Riigireform on avaliku võimu organisatsiooni (nii keskvõimu, sealhulgas põhiseaduslike institutsioonide kui ka kohalike omavalitsuste) ja toimimise mehhanismide õiguslike aluste, praktilise toimimise ning tulemuslikkuse kriitiline hindamine (audit) ja vajaduse korral ümberkorraldamine eesmärgiga muuta need tõhusamaks ning kohaseks Eesti ühiskonna praegustele ja eelkõige tulevastele vajadustele. Resümeerivalt: riigireform on avaliku võimu organisatsiooni ümberkorraldamine koos avaliku võimu poolt täidetavate funktsioonide ja teenuste revisjoniga ning toimemehhanismide korrigeerimisega.

Riigireformiga taotletakse igaühe vabaduse 

suurendamist ja piirangute vähendamist ning riigi toimimise mõistlikku kulukust, paindlikkust ja efektiivsust. Edukate reformiriikide kogemused näitavad, et vähendades avaliku sektori kulutusi isegi kuni 10% SKP-st, ei vähenenud nende riikide sotsiaal-majanduslikud näitajad nagu inimareng ja sissetulekute jaotus (Schuknecht&Tanzi, OECD).

Riigireform on riigi (avaliku võimu) revisjon, millega soovitakse vabaneda aegunust, bürokraatlikust, kulukast või ülepaisutatust ning võtta kasutusele uusi tõhusaid, tänapäevaseid ja omariikluse arenguvajadustele paremini vastavaid tegevusvorme ning viise.

Riigireformi sisustamine nõuab kõrge üldistusastmega meetmeid, mille kindlaksmääramisel ja elluviimisel on keskne roll Riigikogul. Riikluse moderniseerimine eeldab ka omariikluse alusdokumendi – Põhiseaduse – korrastamist ja kaasajastamist, muutmata seejuures Põhiseaduse aluspõhimõtteid. Põhiseaduse korrastamine ja ajakohastamine võimaldab avada tee mitme riikluse arendamise olulise meetme teostamiseks.