Riigireformi SA

Kristel Urke: Meie eelis saab olla ergas ja paindlik riigikorraldus

arvamuslugu, 24. oktoober 2018

Riigikogu valimised Eesti omariikluse õitsvaimal perioodil on vähem kui poole aasta pärast. Enne valimisi oodatakse ikka uusi ja põnevaid ettepanekuid Eesti elu edendamiseks, kuid tundub, et need on visad vormuma. Seda ilmestab erinevate poliitikute väljaastumine erakondadest, kuhu nad on kaua kuulunud, sest puuduma pidavat selged plaanid ja pikk perspektiiv.

Mis võiks olla vaimse paigalseisu põhjus?

Kui pikemaajaliste arenguplaanide kokkupanemine kulgeb vaevaliselt, siis ilmselt ei ole probleem selles, et Eesti poliitikutel on järsku mõtted otsa lõppenud. Küsimus võib aga peituda selles, et uute ideede väljakäimist pärssiva tegurina ei osata näha riigi vananenud organisatsiooni. Erinevate toetuste, riigipalgaliste palkade ja pensionite tõstmine on ühiskonnas ääretult olulised teemad, kuid kuidas leida raha sellisteks tegevusteks, kui riigiaparaat on kulukas, välisinvesteeringute ligitõmbamiseks muu hulgas halduskoormuse tase liiga kõrge ja töötavaid inimesi vähem kui ülalpeetavaid?

Tänapäevase, muutunud keskkonnaga ei käi kaasas senine jäik ja raskepärane asjaajamine, vanad töömeetodid ja juhtimismudelid. Nagu ettevõtete, nii ka riigi puhul. On arusaadav, et aastaid süsteemi sees olnud ja seda edasi arendanud inimestel on keeruline taaskord samasse süsteemi astudes näha seda ühekorraga teise külje pealt ning kujutada ette olukorda, kus riigi organisatsioon võiks olla üles ehitatud hoopis teistmoodi.

Samas on just nüüd, kui riik on nii-öelda valmis, õige hetk astuda samm tagasi ja mõelda, kas riigijuhtimine võiks olla korraldatud ka tõhusamalt, paindlikumalt ja nüüdisaegsemalt. Tihti on mõne projekti valmides tunne, et kogunenud teadmiste ja tervikpildi pinnalt võiks tööga uuesti alustada ja saavutada veel parema tulemuse. Kui paljude tööde puhul napib aga enamasti aega, et asjale uuest küljest läheneda, on tugeva ja kestliku riigi puhul märkimisväärne see, et riigi organisatsiooni ümbervaatamiseks on alati piisavalt aega.

Mis aga veelgi olulisem, riigi kestlikkuse tagamiseks on vältimatult tähtis organisatoorset külge teatud aja jooksul terviklikult ja mõtestatult uuendada, mitte üksnes ühe või teise külje pealt putitada. Teame, et putitatud asjadel on omadus ühel hetkel ikkagi üles öelda.

Uuenenud süsteem looks uusi ideid

Kuigi riigijuhtimise uuendamise ettepanekuid on viimase aastakümne jooksul tulnud nii ühelt kui teiselt poolt, jõutakse ootamatud ja „väljaspool kasti“ olevad ideed enamasti peaaegu ilma analüüsimata kõrvale lükata kiiremini, kui öelda „riigireform“. Noore inimesena kummastab mind seisukoht, et üht või teist organisatsioonilist lahendust riigiaparaadis ei ole võimalik ellu viia, sest nii ei ole varem tehtud. Mitte ühtegi asja ei olnud tehtud enne, kui need lõpuks ära tehti. Küsimuse all on ju riigi juhtimise tehniline korraldus, mitte riigi aluspõhimõtted ega traditsioonid, mis peaksid olema midagi ajas muutumatut.

Kujutagem korraks ette väikeriiki, kus kitsast valdkondlikku poliitikat ajavate ministeeriumite asemel on üks ühtne valitsusasutus, mis võimaldab valitsemisel paindlikkust ja ühtsete sihtide seadmist. Kus prioriteete on pigem vähe, aga need on konkreetsed ja selged, nende saavutamist kontrollitakse ja mõõdetakse. Kus ekspertidest koosnev strateegiakeskus aitab välja töötada riikluse kestvust tagavaid ja Euroopas või laiemalt maailmas konkurentsivõimelisust soodustavaid pikaajalisi plaane, mis on mõeldud kestma kauem kui vaid ühe valimistsükli ehk nelja aasta jagu. Mõelgem riigile, kus rahva esinduskogu on tuliste poliitiliste debattide keskus, kus reaalselt väideldakse poliitiliste valikute üle. Kus oluliste otsuste tegemiseks küsib rahva esinduskogu sageli rahva arvamust. Kus kohalikul tasandil on näiteks 20 omavalitsusüksust, kus iga omavalitsusüksuse keskus on omavalitsuse loogiline tõmbekeskus, mis pakub pealinnale konkurentsi. Ja kus inimese vaba tegutsemist ei piira põhjendamatult igasugused, sageli segaselt sõnastatud keelud ja nõudmised.

Kas ka sellises kaasaegses riigis oldaks ummikus uute, innovaatiliste ja pikka plaani väljendavate ettepanekute väljakäimisega? Julgen arvata, et ei. Uuenenud süsteemis tekivad ka uued ideed.

Seetõttu võiksime püüelda paindlikuma, nüüdisaegsema ja kogu vanale Euroopale eeskuju näitava riigijuhtimise mudeli ning avaliku sektori organisatsiooni poole. Väikeriigi eelis on see, et selline lahendus on saavutatav.