Regulatsioonide ja bürokraatia vähendamine tooks kergendust nii inimesele kui riigile
arvamuslugu, 28. veebruar 2019
Riigireformi Sihtasutuse seisukoht, et oleme oma elu tarbetult üle reguleerinud sai hiljuti kinnituse Turu-uuringute ASi avaliku arvamuse uuringust.
Muudatusi Eesti riigi juhtimises peab uuringu põhjal vajalikuks koguni 85 % küsitletuist. Pea sama palju ehk 83%, peab Eesti elu üle reguleerituks ning sooviks normide, bürokraatia ja ametnike arvu vähendamist. Seega, inimesed tajuvad kas isikliku kogemuse või üldise õhkkonna kaudu, et riigi avalik võim on ettekirjutustega liiale läinud ja see häirib või lausa segab neid.
Seda üldist äratundmist toetab lihtne näide. Riik, loe: ametkond, peab “üldisele huvile” ja “juhtimise parendamisele” jmt toetudes vajalikuks kehtestada mingi uue aruandluse, ettekirjutuse või päringu. Seda on juhtunud ja juhtub väga sageli. Isegi kui mingi ettekirjutuse või aruandluse, statistilise järelepärimise vmt vastamine võtab ainult 15 min, siis ühe inimese jaoks on see ehk isegi ebaoluline. Kuid kui me korrutame selle kõigiga, kes ettekirjutust täitma peavad, (näiteks 600 000 tööealise inimesega), saame näiteks 150 000 töötundi ehk 18 750 tööpäeva.
Ühe, kergel käel ametkonnast väljasaadetud ettekirjutusega kaotab riik 18 tuhat tööpäeva! Ja see on ainult ühe nõude või ettekirjutuse puhul nii. Ettekirjutusi, nõudeid, aruandeid eriti ettevõtlusele on aga kümneid ja tuleb aina juurde. Ettevõtjad on toonud palju näiteid nn redeli kasutamise juhendite ja arusaamatute reeglite kohta elust endast (viimati Mait Palts).
Lõppkokkuvõttes kägistab see inimeste ja ettevõtluse tootlikku aega, ahistab iseotsustamist ja vastutust ning halvemal juhul soodustab ka nihilistlikku suhtumist ettekirjutustesse ja reeglitesse. Neist tuleb kiiresti lahti saada, visata midagi paberile, et saaks oma põhitegevusele pühenduda.
Ülereguleerimine ja -juhtimine, bürokraatia vohamine ning mittetootliku sfääri kasv vähendab lõppkokkuvõttes riigi konkurentsivõimet ja jätab aina vähem vahendeid riigi muude oluliste prioriteetide ja vajaduste, sh sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks. Just sellel teel on Eesti liikumas, sest Heritage Foundation´i viimases hinnangus kaotas Eesti oma globaalset konkurentsivõimet mitme astme võrra.
Miks on nii läinud? Sel on mitmed põhjused, mis seletavad, kuid ei õigusta.
Iseseisvuse taastamisel oli vaja luu kiiresti omariiklik õigusbaas. Õigusloome masinavärk pandi täistuuridel tööle. Kuid kahjuks on see masin läbi Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse, selle asemel et hoogu maha võtta, ainult hoogu juurde lisanud. Väide, et Euroopa Liit nõuab, ei päde, sest sealt tuleb ainult ca 25% normidest. Ja neidki ei pea tõsiuskselt kohe ja kõiki üle võtma, vaid suhtuda asjadesse kriitiliselt. Ja reeglite põhjendatuses osas alati meeles pidama subsidiaarsuse ehk lähimuse põhimõtet ja EL enda soovitust bürokraatia vähendamiseks ja selgeks õiguskeeleks.
Teine oluline põhjus on seaduspära selles, et bürokraatial, kui ta kord juba olemas on, on sisemine ja tugev surve laieneda, kasvada, õigustada olemasolu ja suurendada oma mõjuvälja. See on universaalne, mitte ainult Eestis kehtiv seaduspära. Seega, kui me oleme kord loonud avaliku võimu teostamiseks administratiivaparaadi koos oma reeglite ja protseduuridega, mis on ju iseenesest mõistlikul määral vältimatu, siis peame hoidma silmad lahti ja olema valvel, et see bürokraatia ei kasvaks meil üle pea. Ja kui siiski on nii läinud, siis tuleb seda üldistes huvides tagasi tõmmata.
Ettekirjutuste ja reeglite rägastikku on takerdunud kõik nii seaduseandja, täitevvõim kui kohtud. Usk või arusaamine, et mida rohkem on meil õigusnorme ja detailseid reegleid, seda paremini on meie elu korraldatud, on petlik ja põhjendamatu, lausa kahjulik. Mõeldes välja või võttes üle normi, peame õigusriigis tagama ka selle elluviimise. See vajab ametnikke ja menetlusi. Mida rohkem norme, seda suurem on vajadus nende elluviijate ja järelevaatajate järele. Süsteem muutub vältimatult aina suuremaks ja kohmakamaks.
Detailsete reeglite puhul vabanevad ametnikud oma peaga mõtlemisest ja vastutuse kandmisest. Kui midagi on vaja õigusnormides muuta (aga seda on detailsete regulatsioonide puhu ja kiire elutempo olukorras alalõpmata teha), siis koormab see meie esinduskogu – Riigikogu – üle “x seaduse muutmise seaduse muutmise seadustega”, selle asemel, et keskenduda riigi rahvuslike huvide oluliste prioriteetide üle debateerimisele ja valitsusele asjakohaste suuniste andmisele. Ka kohtud, sh Riigikohus kui kassatsiooni ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohus, on sunnitud, osati iseenda tegevuse tagajärjel, tegelema detailidega. Detailidega, mille saaks vabas ühiskonna liikmed lahendada toetudes kokkulepetele, headele tavadele, kohtuvälistele menetlustel. Samas puudub meie riigis inimestel juurdepääs Riigikohtule oma põhiseaduslike õiguste kaitseks.
Kas panna kujunenud olukorras süü ametnikele või kellele? Ametnikud on selles asjas pigem tagajärg, kui põhjus. Lähtub ju suur osa ettekirjutustest, reeglitest, nõudmistest ja normidest just ametkondadest ja ametnikkonnast ehk riigi bürokraatiast. Nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil.
Lai põhjus on aga riigi kogu avaliku sektori toimimises printsiibil “nii nagu seni”. Oleme siiani hakkama saanud, saame ka edaspidi. On põhjusta arvata, et ei saa. Oleme oma avaliku sektori kujundamises apogee ehk mäetipu ületanud ja veereme aegamisi allamäge. On aeg võtta riikliku prioriteedina ette avaliku võimu sektori kriitiline ja süstemaatiline hindamine. Selles peaks keskset rolli täitma meie esinduskogu – Riigikogu. Ning teostama uus Vabariigi Valitsus. Poliitiline mandaat rahvalt on selleks olemas.
Ja alustada tuleks hoo mahavõtmisest õigusloomes ning avaliku võimu sektori koomaletõmbamisest. See vallandab muudatuste ahela ka sektori alamates kihtide ja valitsevas suhtumises.
Rait Maruste, Riigireformi SA juhatuse liige